duct tape my heart

haigus aheldas taaskord koju, seega hoian vaheldumisi Dostojevskit ja värve käes.

Kõik on inimese enda teha ja ometi laseb ta kõik ainuüksi arguse pärast oma nina alt mööda.


Tühised asjakesed ongi need, mis alati ja kõik hävitavad.

Mingisuguste mõtete tükid ja räbalad kihisesid ta peas; ühtegi neist ei suutnud ta tabada, ühelgi ei suutnud ta peatuda, isegi jõupingutustest hoolimata.


Talle näis, nagu oleks ta sel silmapilgul kääridega enda ära lõiganud kõigist ja kõigest.

Värisedes mingisuguse metsiku hüsteerilise tundmuse tõttu, astus ta välja - süngena ja väga väsinuna, kuid selles tundmuses oli osa väljakannatamatut naudingut.

Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas.


Lugemist lõpetades oli ta nägu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer.

Juhime tähelepanu veel ühele iseärasusele nende lõplikkude otsuste suhtes, mis ta selles ajas oli teiunud. Neil oli üks imelik omadus: mida lõplikumaks nad said, seda näotumaks ja mõttetumaks muutusid nad tema enda silmis.

head!