up from below

varasügis on alati nii meeliülendav. patareid on veel pungil täis ja ega päikegi lase end veel igatseda, aga mingi uus õhk on õues, oled märganud? igatahes on seda hea lahtise suuga sisse hingata ja tunda, kuidas vaprus mööda keha ringi levib. jah, selline muinasjutu vaprus, mis paneb rüütlid lohesid tapma. või lihtsalt ütlema vahelduseks seda, mida tõeliselt mõtled.

uus pesa hakkab aina enam minu nägu minema. olen selle üle rõõmus. mingit emotsionaalset turvatunnet pakkuvad nüansid hakkavad tagasi tulema - üks neist on kindlasti mu oma paik. varsti loodan end ümbritsevale taas kasulikuks hakata ja... küll kõik loksub omasoodu. seniks aga alaku pildisadu!

head!