bonsoir, madame!

kuigi prantsusmaareis oli pigem töine ja kiirustamist täis, jäi vahepeal natukene aega ikka turistitsemiseks ka - isegi kui see tähendas jooksu pealt suvaliste vaatepiltide jäädvustamist. pariisis näiteks olime tuleku-mineku peale kokku vist umbes kaks ja pool tundi. seevastu juba nancy linnas jäi mul päris palju vabu hetki mööda tänavaid kondamiseks, olgugi et ilm oli neljal päeval viiest, vabandage väljendust, sitemast sitt. aga sellegipoolest väga armas linn!

siin pildid sellest rajoonist, kust me pariisis läbi lendasime, et jõuda metroost nancy rongi peale. sellised sihvakad ja heledad olid kõik majad, ja kui palju lilli akende taga! ja (sõna otseses mõttes) iga neljas-viies äri oli juuksur, niiet võib-olla olnuks paslik suveniir kojutoomiseks hoopis uus soeng. ja muidugi "triumfikaared" iga mõnesaja meetri tagant! (:

nancy linn oli tunniajase (kiir)rongisõidu kaugusel, ja hoopis teist nägu: väiksem, vahetum ja sõbralikum. seal jõudsin rohkem ka inimesi ja elurütmi jälgida, mis kõik sümpatiseeris oma ökonoomsuse, suurusehullustusest puutumata ja veidi isegi altruistliku maneeriga. kõik tiksus tasa ja täpselt, sealjuures inimlikust soojusest lõivu võtmata.

esimesel õhtul juhtusime ühele peaväljakutest, place stanislasile, kus oli käimas (tõenäoliselt) püha nikolausele pühendet pidustused ja karneval, kust ei puudunud ka ilutulestik. soovisime üksteisele head uut aastat. oli küll uus tunne kõhus.

sama väljak nägi päevavalges oma beeži ja kullakarva näoga välja veel pidulikum. linnas oli üldse väga palju erinevat stiili katedraale ja muid kirikuid, mida ma jõudumööda tornitippude järgi üles otsisin.

veidi hotelliolmet ja festivalinänniga edvistamist. tabasin end mitmel korral rääkimas "meie teatrist" ja "meie tükist", mis tundus esimese hooga kuidagi kohatu, aga kaelakaarti vaadates... vist siis ei olegi?

kohustusliku pika saia söömise tegin ka ära, kuigi kodukeeli sarvesaia pakuti söögi alla ja söögi peale. ise samuti prantsuse kööki järgiaimava toitlustusasutuse töötajana oli päris naljakas võrrelda, milline on baguette oma loomulikus keskkonnas (mõista-mõista, kas tuhat korda pehmem, maitsvam, krõbedam ja õhulisem kui siin või jah). ja no kohalikud macaron-maiused on ka hoopis teine tera kui siinsed. seevastu nii halba crème brûlée'd kui pariisis või nii maitsetut pastat kui nancys pole ma eestis saanud.

teised olla mingis peenemas restoranis söönud tuvastamatuks jäänud liharooga, mille lõhna iseloomustati kui "senitundmatut looma majutava lauda lehk". äkki ükssarv? niiet toidu osas olid elamused pigem kummalised. kohalik õlu oli täitsa joodav, kõikus kas väga magusa või väga hapu vahel, aga alkoholipoest ostsin likööri pähe kogemata midagi, mis maitses nagu veega lahjendatud lõhnaõli. õnneks jõid mehed selle ise ära.

ja kui hotellist astuma hakata kesklinna ja théâtre de la manufacture'i suunas (kus me etendused olid), jäi tee peale üks sild, mille alt vuhisesid suured raudkolakad hirmsal kiirusel edasi-tagasi. ehk siis rongilemb minus armus taas! ega suutnud vaatepilti jäädvustamata jätta.

ja lõpetuseks esimesed ärevad vaatepildid lendudelt. münchenisse lennates tõusis akna taga hommikupäike, ja pariisi poole hoides oli päev juba maa pealegi jõudnud. ja lihtsalt võrratu on lennata sombusest maailmast ära sinna, kus pole enam ühtegi pilve päikest varjamas. (:

tagasi tulla oli mõistagi pisut kurb, lahkuda mõnusast seltskonnast, ilusast linnast ja põnevate seikluste keskelt. mõtlesin, et kui keegi mulle nende sealveedetud päevade jooksul ütleks: "ära mine tagasi, jää siia!", siis ma ütleks kindlasti "okei!". aga keegi ei öelnud sedasi. elu paistis mind hoopis siin järgi ja tagasi ootavat, et uusi ja veel napakamaid tuure üles võtta.

(rohkem pilte on siin ka muidu)

head!