mõnikord on kirjutamine nagu oksendamine, kui süda millestki järsku hirmus paha. ei jõua õieti mõeldagi, et mida kuradit ma seekord sisse sõin, kui see kõik, mida kanda maos või lihani näritud sõrmeotstes, loomaliku jõuga väljuda otsustab. valikuvõimalust siis enam ei ole, ei kajavas augus ega pastaka surve all krigisevas paberis - jääb üle ainult endaga sammu proovida pidada.
saabuvas tühjuses on lunastus.
saabuvas tühjuses on lunastus.
No comments:
Post a Comment