praeguseks juba paar aastat tagasi ilmunud raamatut "hingele pai" olin varem käes hoidnud küll. natuke lapanud ja õlgu kehitades jälle käest pannud. mõned nädalad tagasi isakodus külas olles lükati see raamat natuke pilku peites üle laua jälle minu suunas: "näe, mõtlesin, et äkki tahad lugeda." mõtlesin muheledes, kas asjad on tõesti juba tõesti sealmaal, et lähedased hakkavad püüdliku delikaatsusega eneseabiraamatuid mulle kotti sokutama.
määratlus "elustiiliraamat" kõlab siiski paremini. eks vitamiinisüst kulub tegelikult alati ära - olgugi et joogat ma hinnata ei oska ja leivateo-hullustus minust kaarega mööda läinud on. oma kätega tegemine on alati rõõmu valmistanud ja igapäevane positiivne enesesisendus on saanud omaseks kuidagi iseenesest. aga eks vahel kipub ununema küll, et olen täiesti ja ainult enese kätes ja et seda vastutust ja privileegi tuleb osata hinnata ja kasutada. aga nagu autor raamatuski ütleb, ei saa keegi teine seda rännakut sinu eest ära teha. minulgi on praegusele olemisele, mida oleks tore nimetada näiteks enesehoidmiseks, eelnenud pikk ja vastupidine aeg, millele nime ei tahagi anda.
juttu oli palju ka keskkonnast ja "õigest" elamisest-tarbimisest. see osa raamatust mõjus natuke imelikult. ma ei ole seda meelt, et lugemise kõrvale ise korjatud ja kompotiks keedetud kirsse süües peaks uhkelt rinnale taguma, et näe - olen nüüd nii hirmus loodussõbralik. ökondus on muidugi the new black, aga isetegemine on mu peres olnud alati nii loomulik, et tundub jabur selle üle üldse diskuteerida. samas ei jää mul ostmata tomat, mis on poeriiulile rännanud hollandist või joomata klaas vett torustiku kuju pärast. päris hulluks ei maksa ikka ka minna.
aga teisalt - eks mu seisukoha taga ole pisut laiskust kah. võib-olla jõuan veel kunagi sinnamaale, et jaksan iga ampsu juures silmas pidada tooraine elukäiku enne taldrikule jõudmist.
kuskile kuklasse jäi pidama mõte, et inimest hoitakse elus seni, kuni ta õpib ja areneb. elusolemine on midagi, mis tuleb ära põhjendada. seisma jääda, lihtsalt vegeteerida ja ruumi võtta tähendab kuritarvitada seda võimalust, mis antud on. ma arvan, et nii ongi.
natuke imelik, ülesehituselt hüplik ja juhuslikus vormis kulgev raamat ta küll oli, aga andsin ta ikkagi järgmisele lugejale edasi. kunagi ju ei tea.
määratlus "elustiiliraamat" kõlab siiski paremini. eks vitamiinisüst kulub tegelikult alati ära - olgugi et joogat ma hinnata ei oska ja leivateo-hullustus minust kaarega mööda läinud on. oma kätega tegemine on alati rõõmu valmistanud ja igapäevane positiivne enesesisendus on saanud omaseks kuidagi iseenesest. aga eks vahel kipub ununema küll, et olen täiesti ja ainult enese kätes ja et seda vastutust ja privileegi tuleb osata hinnata ja kasutada. aga nagu autor raamatuski ütleb, ei saa keegi teine seda rännakut sinu eest ära teha. minulgi on praegusele olemisele, mida oleks tore nimetada näiteks enesehoidmiseks, eelnenud pikk ja vastupidine aeg, millele nime ei tahagi anda.
juttu oli palju ka keskkonnast ja "õigest" elamisest-tarbimisest. see osa raamatust mõjus natuke imelikult. ma ei ole seda meelt, et lugemise kõrvale ise korjatud ja kompotiks keedetud kirsse süües peaks uhkelt rinnale taguma, et näe - olen nüüd nii hirmus loodussõbralik. ökondus on muidugi the new black, aga isetegemine on mu peres olnud alati nii loomulik, et tundub jabur selle üle üldse diskuteerida. samas ei jää mul ostmata tomat, mis on poeriiulile rännanud hollandist või joomata klaas vett torustiku kuju pärast. päris hulluks ei maksa ikka ka minna.aga teisalt - eks mu seisukoha taga ole pisut laiskust kah. võib-olla jõuan veel kunagi sinnamaale, et jaksan iga ampsu juures silmas pidada tooraine elukäiku enne taldrikule jõudmist.
kuskile kuklasse jäi pidama mõte, et inimest hoitakse elus seni, kuni ta õpib ja areneb. elusolemine on midagi, mis tuleb ära põhjendada. seisma jääda, lihtsalt vegeteerida ja ruumi võtta tähendab kuritarvitada seda võimalust, mis antud on. ma arvan, et nii ongi.
natuke imelik, ülesehituselt hüplik ja juhuslikus vormis kulgev raamat ta küll oli, aga andsin ta ikkagi järgmisele lugejale edasi. kunagi ju ei tea.
No comments:
Post a Comment