selle meeleolu(tus) kleepub külge nagu kuusevaik ja ketrab tahes-tahtmata silme ees. nii imelik ja ilus õigustab mulle mind ennast, kui päeva praktilisest poolest ei oska enam ammu hoolida. iga homne valgub ühtmoodi laiali ja ainus konstant on isu minna, lasta jalga enda ja 140 tunni naeratamise eest kuus. mitte, et naeratust oleks millegi tarvis kõrvale panna - lihtsalt ükski rada pole õige, kui pole vahet, kuhu minna. ühes olen siiski päral, sest kedagi pole kodus. kop-kop-kop.
whatever made you into clump like you,
the ice and cold, it leaks out the cracks in you
you never had a true friend like I,
someone to pick you up when you needed to be getting through
if my hands weren't so very sharp,
this broken glass that surrounds wherever we are, wouldn't do us part
No comments:
Post a Comment