redesign

see järjepidevus on jahmatav, millega mingid põhilised mõttekonstruktsioonid või tunded erinevaid teid pidi ikka ja alati tagasi tulevad. just kui hurjutades, et atat! selle painega pole ette nähtud harjuda! täna vaatasin raamatusse ja leheküljed peegeldasid mind end tagasi.

Ühel hetkel jõudis tema teadvusse, et ta elab kummalist elu, et ta tegeleb asjadega, mis on vaid mäng, et ta on küll reibas ja tunneb vahetevahel ka rõõmu, kuid tõeline elu voolab temast siiski mööda ega puuduta teda. Nõnda kui žonglöör mängib pallidega, nii mängis tema äriga, inimestega enda ümber, jälgis neid, tundis lõbu, kuid südamega, oma olemuse lättega ei olnud ta seal. Kuskil voolas läte, otsekui eemal temast, voolas ja voolas nähtamatult ja sel polnud enam mingit tegemist tema eluga. Ja nii mõnigi kord kohkus ta sellest mõttest ja soovis, et ka temale oleks antud kirglikult ja kogu südamest osa saada nendest igapäevastest lapselikest tegemistest, tõeliselt elada, tõeliselt tegutseda, tõeliselt nautida ja elada, selle asemel et pealtvaatajana kõrval seista. /---/ Ta kadestas neid ühe asja pärast, mis temal puudus, aga neil olemas oli: selle tähtsuse pärast, mida nad suutsid omistada oma elule, nende rõõmude ja hirmude kirglikkuse pärast, nende igavese armunud oleku äreva, kuid magusa õnne pärast.

(Hermann Hesse "Siddharta")

 

 alternatiiv talveunele