post-it promises

2012 oli uskumatu amplituudiga sinusoid. see on kõik, mida kokkuvõtteks öelda saab, sest seda kõike, nagu ikka, on liiga palju. elul näib olevat ammendamatu varu vahukooretorti ja napalmi - neid lendab vaheldumisi ja läbisegi ja alati siis, kui sa seda kõige vähem oskad oodata.

ja olgugi et ütlus whatever doesn't kill you makes you wish it did on lihtsalt naeruväärselt täpne, tuleb ikka ja jälle nüri järjepidevusega tõdeda, et tegelikult on päris hea olla omadega just siin, kus ma praegu olen. sest tegelikult olen ma ju õnnelik, sest kõiges - ja ma mõtlen tõesti, et kõiges - on nii palju ilu.

(ei, ma pole enam purjus)

(vist)

uusaastalubadusi olen seni andnud vist ainult korra: mingil aastavahetusel lubasin endal järgmise 12 kuu jooksul teha kõike, mida tahan. sellest sai üsna rõõmus aasta. eelmisel aastavahetusel ei tulnud vabaduse väljakul taevasse vahtides pähe muid mõtteid peale ühe: "tuleb vist hirmus üksildane aasta". see läks osalt tõesti nii, olenemata sellest, kui palju inimesi mu ümber reaalselt oli või ei olnud.

praegu tundub aga millegipärast hea koht selleks, et algavaks ka midagi lubada. sel teemal mõtteid mõlgutades tulid pähe päris konkreetsed ja praktilised asjad, mis on mu "soovin kõikidele maailma beebidele õnnelikku tulevikku"-stiilis õhkamiste kõrval päris värskendav vaheldus. ja kõik tähtsad asjad käivad märkmepaberil.

uut uuel, kallid!