will we ever

viimasel ajal on päevalehe veergudele ilmunud kõvasti haritud töötute või alaväärtustatud ametil virelevate kraadiomanike sõnavõtte omandatud eriala ja palga ebanormaalsetest suhetest. esimene reaktsioon neid lugedes oli mudugi, et mida nad, roosade prillidega idealistid, siis ootasid, kui astusid sisse filosoofiasse või kirjandusteadusesse - need on alad, mis ei tee ka edu puhul rikkaks. teisest küljest hakkasin mõtlema, kas ma ise äkki liiga allaheitlikult juba ette igasugusest normaalsest äraelamisest loobunud ei ole.

mingi neidis (kes neist täpselt, ei ole vahet) kurtis, kuidas tal jääb klienditeenindajana teenitud palgast pärast püsikulutuste mahaarvestamist igapäevaseks kasutamiseks vaid viis eurot. hakkasin siis mõtlema, miks see mulle küll nii katastroofiliselt väikse summana ei tundu ja avasin internetipangas enda konto väljavõtte. praegu jõuan magistrantuuris õppimise kõrvalt tööl käia pool- kuni kolmveerandkoha koormusega, sõltuvalt tunniplaanist ja muudest tegemistest. nendel kuudel, kui käin tööl poole kohaga, jääb mul pärast üüri, kommunnaalide ning õppelaenu tagasimakse mahaarvestamist kasutamiseks maksimaalselt 10 eurot. see teeb umbes 30 senti päevas. kuudel, kui jõuan käia tööl suurema koormusega, jääb kätte muidugi rohkem - isegi kuni 100 eurot, mis omakorda tähendab keskmiselt 3 euro suurust päevaeelarvet.

see kõlab muidugi omajagu utoopiliselt. sellise palga juures elan ära ainult tänu sellele, et minu töö kleinditeenindajana tähendab üldjuhul ka mingit jootraha, mis võib hea õnne korral olla isegi täitsa arvestatav lisasissetulek. siiski sõltub see hooajast ja sajast muust tegurist, mistõttu ei ole kindlasti tegu rahaga, millega saaksin kindla peale arvestada. mingil enesehaletsuse hetkel olen isegi mõelnud, et mu leib sõltub sellest, kas mu ülipüüdlik naeratus juhtub kliendile meeldima või ei. 

muidugi on oma roll ka muul, mis võimaldab mul taolise rahakotiga ära elada. tutvuste kaudu sain paar suve tagasi üleootuste taskukohase ja normaalse elamispinna - täna kinnisvaraportaalides uudistamine paneb küll lihtsalt ahhetama. teiseks leidus mu elus õnneks inimene, kes võttis kätte ja organiseeris mulle siia kaminakütte, mis tähendab märkimisväärset võitu kommunnaalide pealt. sellele lisaks on mu ümber armsaid, kes ei pea paljuks mind aidata sajal muul moel, näiteks kõikvõimalike saadustega, mida vanaemad maalt alati kaasa topivad. üks õige eestlane oskabki kartulit 105 erineval moel valmistada! ja eks see on tudengipõlve lahutamatu osa.

aga kes ütleb, et selline elu ainult tudengipõlve jääb? kuna mu perel pole olnud võimalik mind rahaliselt toetada, on mulle mu haridustee algusest südamele pandud, et "ega need kultuuriinimesed ei saa kunagi kõhtu päris täis". seni olen oma tegemised jaganud laias laastus kolmeks: õppimine, erialane eneseteostus ja töö, millest elan. bakalaureuseastmes tähendas õppimine ka teatud sissetulekut õppetoetuste näol, ent erialaga seotud ettevõtmised on olnud ajendatud ikka ja ainult armastusest. muidugi pole ka see olnud puhtalt haltuura, aga selles valdkonnas on palganumber mu jaoks praegu veel sügavalt teisejärguline, seda enam, et honorarid või töötasu on selles maailmas nagunii pigem sümboolsed.

muidugi on prioriteedid eluperioodidel erinevad: kui mul oleks praegu üks pisike suu toita või haige vanem põetada, räägiksin kardinaalselt teist juttu. aga täna, olles ainult ja ainult iseenda mure, ei näe ma erilist probleemi selles, et talveperioodil mässin end kodus soojahoidmiseks viiekordse riidekuhja sisse või et karbi mune ostan sama kaheeurose eest, mille mingi soome turist mulle nilbelt silma tehes pihku surus. ma ei pea end õnnetuks inimeseks, sest hei - mul on miski, mida ma tahan teha ka siis, kui kõht koriseb! ja see, et see on luksus, mida saan endale lubada ainult 14tunniste "tere, mida teile?"-laadi tööpäevade hinnaga, ei ole tõtt-öelda oluline. täna veel mitte.

huh, saingi südamelt ära. ja seekord ei ühtki pilti.