tänavused vastlad olid nagu päris - sain nina vahukooreseks ja tegin isegi ühe liu. pidulik algus pikale paastuajale. nüüd ei jää üle muud kui otsida üles see, mis annaks usku inimesse ja ilma ümberringi. et miski võiks jälle herilasena perse nõelata, et millegi üle oskaks imestada! ja otsima peab kas või nõtruseni, sest näha elu ainult sellena, mis ta on, on väljakannatamatu. ma ei pannud tähele, millal mu lugu mind maha jättis, aga eesmärgi, aate või armastuse glasuur on ühtäkki kõigelt ära. kõik on nii ehmatavalt paljas ja oma alastuses õõvastav.
palun ära lase mul väsida enne, kui leian.
1 2
No comments:
Post a Comment