sügis on olnud helde ja helge ning puistanud mu üle ootamatult tegusate päevadega. ilmselt kehtib ikkagi see seaduspära, et vahel tuleb uue tuppalaskmiseks vana aknast välja visata. õunakookide ja kaeraküpsiste vahepeal küpsetan nii mõndki ideed ja ettevõtmist, ja vaikselt hakkab juba ahjuukse vahelt head lõhna immitsema. olen ootusärev ja peamiselt tänulik, sest äratundmine, et võin oma kätega päriselt midagi korda saata, olla kellegi jaoks oluline või millegi jaoks vajalik, tuleb millegipärast alati üllatusena. ja ma ei taha, et must jääks väheks.
meeletu hävitusjõuga mõttemustrid pesitsevad kuskil teadvuse tagakambris, kust nad aeg-ajalt, mingite sobivate olude kokkulangemisel rüüsteretkele tulevad: siis saab maailm samahästi kui otsa. kuidas neid kodustada või relvituks teha, pole lõpuni välja mõelda õnnestunudki. aga uskudes, et kõik, mis sa oled, on selle vili, mis sa oled kunagi mõelnud, tuleb see pealisülesandeks võtta. selle kõige all kannatab iga päev nii palju, sealhulgas palju sellist, millest mul nüüd on juba liiga kahju.
muidugi söödab elugi ette päris raskesti kodustatavaid olukordi, aga sellest kõigest muutubki inimene suuremaks. ja selle asemel, et jalgu trampida ja ülekohtu ja valu eest kättemaksu haududa, tulekski võib-olla lasta endal kasvada. hirmus on küll, ja tagasiteed enam samast kohast ei leia, aga pidev kaotusekartus aheldab sangpommi iga jäseme külge. jalad lohisevad mudas ja käed ei tõuse ei palveks ega paiks.
ja ma ei taha enam ära minna ängiga kurgus või kõndida sedasi, et maad ega taevast ei näe. ma ei arva, et iga päev peaks aina naeratama ja naerma, aga omaenda hinge ei tohi lõhkuda. sest see on püha ja ainus, mis inimesel on.
olen sellisest enesest nii väsinud, et hakkan elule jalgu jääma. ehk on alustuseks selle kõige sõnadesse paneminegi samm lähemale sellele kohale, kus ollakse enda ja teistega sõber. ja sealjuures selline, kes ei mõtle peotäit põuest ära andes enda suuremeelsusele, vaid teise õnnele.
No comments:
Post a Comment