jälle see aeg aastas, mis tuleb alati pisut liiga ruttu, alati natuke kiirustades ja muretsedes. tänavune pime aeg on olnud aga nii halastamatu ja kibe, et võimalus omade lähedal olla ja neid kallistada ja kuulata tundub kõige suurema kingitusena maailmas. värske kaotusvaluga hinges saab valguse võitu tähistada ainult kokku hoides. teadmine, et on inimesi, kes ka raskel hetkel ära ei kao, tekitab mudase maa ja nukruse kiuste üle pika-pika aja päris jõulutunde: armastuse ja tänulikkuse tunde.
ja rahu ja valgust saab nüüd juba soovida täie tõega, sest pikk pime on murtud ja pikem päev hakkab juba hiilima. küll tibatillukeste sammudega, aga siiski!
No comments:
Post a Comment