viimased nädalad on möödunud jälle infarktieelses seisundis iseendaga võidu joostes. kui usku ja aega on vähe, aga teha palju, tekib kiusatus une arvelt võtta. ja kui ööpäeva jooksul õieti pimedaks ei lähegi, kipubki ajataju libastuma. vaid võrdluses ülejäänud maailma rütmiga saad aru, et elad mingis teises vööndis. ja kui kuulen kedagi arutamas jaanipäeva plaane või ütlemas, et kahe nädala pärast algab puhkus (ehk juuli), tahan ma kahe käega kõrvad kinni katta ja karjudes teise tuppa joosta. sest AAAAAAA MIKS juba
1 2 3
No comments:
Post a Comment