sügis on alati nii mõnus. olgugi et olen end enam kui mõned korrad tabanud mõttelt, et kas see nüüd ongi see aeg.. kui päevad, mil pole aega süüa mitte midagi peale müslibatoonide, on pigem reegel kui erand. või kui sõit teiselepoole kodumaad tuleb ette võtta ka siis, kui kohal viibida jõuad ainult mõne tunni. kui wild night ei tähenda mitte päiksetõusuni pidutsemist, vaid 60 lehekülge ingliskeelset hegelit. kui koduseinad mattuvad to-do listide alla, kui granaatõunamahl jõuab käärima minna, kui õlg on pidevast tuhandekilose märsi kandmisest otsi andmas ja kui "tahan metsa" tähendab pärast päevatoimetusi ülepeakaela kimamist, et enne pimedat kaks seent üles leida ja natukenegi samblalõhna ninna saada.
ja mis kõige tähtsam - kui suu on kogu aeg kõrvuni. on isegi siis, kui ei ole. ma arvan, et selleks elu tegelikult mõeldud ongi: enda pidevaks ületamiseks, kas või millimeetri kaupa. ja ma ei räägi siin ainult hegelist või mingitest kirjatöödest või projektidest, mis, muidugi, on ka väga vajalikud ja sunnivad ajust hoopis uusi osi kasutama. aga räägin ka võimest andestada, loobuda vihast ja valust, otsusest anda rõõmule võimalus. julgusest proovida jõuda sellisesse kohta, kus näed enne enda eelarvamusi ja hirmu hoopis ilma ilu. julgusest loobuda kõiketeadja rollist.
pole varem vist nii teravalt tundnudki, kui kammitsevad võivad olla enda teadmised ja arusaamad, mis võtavad tihti mingi valehäbi, eelarvamuse, arguse ja tobedalt enesekeskse hoiaku vormi. see september oli vist pikim, mida olen näinud.
jäingi lobisema.
1 2
No comments:
Post a Comment