ma olen maailma kõige väsinum inimene. ma tahan magada nii kõvasti, et mu keha vajub madratsisse ja laguneb aatomiteks ja seguneb vatiinikiududega, siis immitseb madratsikanga vahelt põrandale, veereb miljardite tükikestena põrandapragude vahelt alumise korteri laetalade peale, sajab imepeene uduvihmana altnaabri vaibale, upub selle villa ja vajub läbi põranda keldriboksi, siugleb nähtamatu kosena mööda puuriitasid maad katvasse killustikku ja kaob mulla sisse, vajub, vajub, vajub ühel päeval põhja vette põhjavette.
seal põhjas on puhas mõte, kadakane lõke
No comments:
Post a Comment