mai hakka üldse keerutama: nüüd tuleb koerapositus. sellest karvasest tüdrukust on mu ellu tulnud nii palju helgust ja soojust, et ma ei suuda aru saada, miks ma koeravõtuga nii kaua üldse ootasin. nagu selgub, pole ka 24 ruutmeetrine minikodu ja 13tunnised tööpäevad tegelikult ületamatud takistused. ja nüüd ongi nii, et tänaseks on meil darjaga seljataga esimesed poolteist kuud.
mis puudutab ruumiküsimust... öeldakse ju, et jagatud rõõm on kohe poole suurem, eks. sama näib kummalisel kombel kehtivat ka kodu kohta. et üks õdus pesa sisse seada, pidin küll mööblit veidi ümber tõstma, aga muus osas kolis koer tuppa peaaegu märkamatult. muidugi, asi, mida märkan kogu aeg ja millega leppimiseks kulus omajagu enesedistsipliini, on koerakarvad. vahepeal tundub, et need on lihtsalt igal pool: pesusahtlist külmkapini. tegelikult lugu muidugi nii hull ei ole, sest korteri puhtus on õnneks otseses seoses sellega, kui palju viitsida koristada. ja selle viitsimisega mul tavaliselt probleemi pole.
päevadega, mil hommikust ööni kodust ära olen, tuleme üle ootuste hästi toime. darja käitumine ja distsipliin annavad põhjust uskuda, et ka oma eelmises kodus oli ta ennekõike toakoer, nii et tubased tegevused ja õues lahendamisele kuuluvad mured on ideaalselt selged. jalatsite või muu suupärase närimise vastu pole ta toas vähimatki huvi üles näidanud. küll aga meeldib talle mu voodis magada, kui mind kodus ei ole. see mulle eriti ei meeldi, aga selle keelamine on keeruline, kuna ma ei taba teda kunagi otse teolt - leian vaid karvu patjadelt. ja tagantjärgi karistamine teadupärast ei oma mingit efekti.
muudel päevadel käime vähemalt kolm korda õues, kas majataguses hoovis luusimas või huudis jalutamas. ja nagu mu suureks rõõmuks selgus, annab temaga ka väga edukalt jooksmas käia. jipikajee! võimalust mööda üritan teda kaasata ka pikematesse käikudesse: tänaseks oleme liigelnud rongi, auto, liinibussi ja trammiga. praeguse seisuga on need veel pigem stressirohked ettevõtmised, nii talle kui mulle. kõikse suurem maailmalõpp saabub autosõidu ajal. kahtlustan, et autosõit võib tema jaoks seostuda ka üksijäämise hirmuga, sest tallinna koerte varjuapaika, kuhu ta endine omanik ta mingil arusaamatul põhjusel viis, muudmoodi väga ligi ei pääse.
muidugi on koera loomuses ka mõned harjumused, mis ei ole alati tervitatavad: peamine mure papist seintega ja ühishooviga kortermajas on mõistagi haukumine. darja ei haugu palju, kuid on situatsioone, kus ta teisiti veel ei oska. igatahes võtan ebavajaliku haukumise väljaharjutamist väga tõsiselt ja õnneks on naabrid mõistvad olnud. aga iga päevaga muutub ta usaldavamaks, silmnähtavalt vabamaks, rõõmsameelsemaks ja mängulisemaks.
ja kui ta hommikul oma niiske nina mulle krae vahele pistab ja nii hoogsalt saba liputab, et peaaegu ümber kukub, pole võimalik tõsiseks jääda. ja kui ta veel näeb, et ma tõesti olen elus ja liigutan, järgnevad sellele eufoorilised 360kraadised hüpped ümber oma sabaotsa. katsu sa siis sellise tingimusteta positiivsuse peale kahetseda, et toas on vähe ruumi.
No comments:
Post a Comment