slowly

kevad on mõnes mõttes raske aeg, sest tähendab alati millegi lõppu. seegikord. maanteed on tolmused ja tühjad. linnad väiksed ja suured, võõrad - kuidas kunagi. kõik laenutatud raamatud ei mahu kotti, kannan need puusal koju. tuba on harjumatult vakka ja lage. sees on millestki suur puudus, kuid tundub, et tühimike täitmine ei ole minu teha. hingan sisse nii lahtise suuga, kui saan. ehk annab pitsitus kurgus järele.

seisan nagu kommipoe vaateakna ees, ja ihkan nii väga. igatsuse magusus peitub teadmises, et see ei täitu. ja tõenäoliselt ei olegi kommidest punnis põskedega võimalik naeratada. vaid mõte sellest röövib une ja hingerahu.

seekord siis nii.