sedasi võib haigeolemine veel meeldima hakata, kui see tähendab üle mitme-mitme kuu pintsli või pliiatsi kättevõtmist. ent nagu näha, ei ole ma vahepeal üle saanud kergelt vesipäisusele kalduvatest tüdrukutest. vist on match made in heaven.
tühjus kolmnurgas. baleriini kõht valutab. ja pina bausch tantsis kui auguga kõhus. (pliiats + pastell + kollaaž + akrüül)
mul pole ükski film vist nii kaua vaatamisjärjekorras olnud kui 1966. aasta "Who's afraid of Virginia Woolf?". seegi läks pärast mitut kuud lõpuks käiku. need kaks tundi pakkusid ootamatult intensiivset ja nauditavat mõttetööd - võluv psühholoogiline realism oma tippvormis. näitlejatöö võttis hingetuks, rääkimata muidugi albee' kibedavõitu, ent lausa salvavalt kavalast tekstist. annan soovituse igatahes mitte sooja, vaid tulikuuma teatepulgana üle.
Martha, in my mind you're buried in cement right up to the neck. No, up to the nose, it's much quieter.
No comments:
Post a Comment