tänaseni sai tallinna kunstihoones näha kaasaegse kunsti superstaari (huvitav tiitel, kas pole) sophie calle'i projekti "hoia end. ole tubli", mida eksponeeriti esimest korda juba õige mitu aastat tagasi veneetsia biennaalil (muljetatud on näiteks siin). tegu oli väga võimsa ja põhjaliku aruteluga kahe inimese lahkumineku teemal. üks armastus sai otsa ja lõpetati kirja teel - seda kirja analüüsiski üle saja naise, igaüks lähtuvalt oma ametist ja isiksusest.
olgugi et ampluaa oli tõesti lai - lingvistist politsei, baleriinist kriminalistini - oli näitus (ilmselt) taotluslikult ühele poole kaldu. sest kui panna sada naist analüüsima ühe mehe katset seletada, kuidas armastus temas otsa saanud on, tekib paratamatult ühisrinne. ja kõigega nõustumata tekitas see kaks tundi lugemist, vaatamist ja kuulamist minus siiski väga palju mõtteid, paraku mitte kõige helgemaid.
olgugi et ampluaa oli tõesti lai - lingvistist politsei, baleriinist kriminalistini - oli näitus (ilmselt) taotluslikult ühele poole kaldu. sest kui panna sada naist analüüsima ühe mehe katset seletada, kuidas armastus temas otsa saanud on, tekib paratamatult ühisrinne. ja kõigega nõustumata tekitas see kaks tundi lugemist, vaatamist ja kuulamist minus siiski väga palju mõtteid, paraku mitte kõige helgemaid.
olgugi et kiri oli tõesti argpükslik ja ilutsev ("as you may have noticed, I have not been quite right recently. as if I no longer recognized myself in my own existence. a terrible feeling of anxiety" jne), mees tõenäoliselt paras manipulant ja eneseimetleja, tekkis minus mingi trots. miks on üksiolemise iha kuidagi halvem kaksiolemise soovist? üks naistest oli tõstatanud, et mehel on ilmselge fear of commitment, mis võis tõesti nii olla, aga kuidas on see halvem näiteks paanilisest vajadusest kedagi tingimata enda kõrval näha? kas enda iseolemisele järgi andmine on sellepärast taunimisväärsem, et jätab kellegi teise paratamatult kah üksi? aga miks ei ole siis sama traagiline see, kui kelleltki tema iseolemine sama vägivaldsel moel ära võetakse, kooseksisteerimine peale surutakse?
muidugi teen must-valgeid üldistusi, sest kellelegi pühendudes ei pea enda mina tingimata ju ära kaduma. räägin kahest äärmusest: väga kergesti lämbuvast inimesest ja paaniliselt klammerduvast inimesest. mees paistis end oma iseseisvuse kaudu lausa defineerivat. kunstniku enda seisukohta seevastu ei õnnestunud välja lugeda muust, kui sellest, et näitus o n . ettevõtmine oligi tema viis end hoida, nagu kirja viimased read teda teha palusid. ja olgugi et paljud naised nägid nendes sõnades silmakirjalikkust, olid need minu meelest kõige siiramad selles liialt literatuurses tundepalangus.
olen neid isegi öelnud. see on vist üks meeleheitlikumaid, ent jõuetumaid palveid maailmas.
üks lause jäi kummitama, mille leidsin politseiametit pidava naise hinnangust olukorrale. see oli midagi taolist: but in the end, don't we always fall in love at our own risk? see lause mõjus kainestavalt (kõnekas on ehk seegi, et see on pärit pigem mehelikku ametit pidavalt naiselt), sest tegelikult pole me keegi ju elu eest kaitstud ja seega võrdsed kõige ees, mis tuleb.
muidugi teen must-valgeid üldistusi, sest kellelegi pühendudes ei pea enda mina tingimata ju ära kaduma. räägin kahest äärmusest: väga kergesti lämbuvast inimesest ja paaniliselt klammerduvast inimesest. mees paistis end oma iseseisvuse kaudu lausa defineerivat. kunstniku enda seisukohta seevastu ei õnnestunud välja lugeda muust, kui sellest, et näitus o n . ettevõtmine oligi tema viis end hoida, nagu kirja viimased read teda teha palusid. ja olgugi et paljud naised nägid nendes sõnades silmakirjalikkust, olid need minu meelest kõige siiramad selles liialt literatuurses tundepalangus.
olen neid isegi öelnud. see on vist üks meeleheitlikumaid, ent jõuetumaid palveid maailmas.
üks lause jäi kummitama, mille leidsin politseiametit pidava naise hinnangust olukorrale. see oli midagi taolist: but in the end, don't we always fall in love at our own risk? see lause mõjus kainestavalt (kõnekas on ehk seegi, et see on pärit pigem mehelikku ametit pidavalt naiselt), sest tegelikult pole me keegi ju elu eest kaitstud ja seega võrdsed kõige ees, mis tuleb.
No comments:
Post a Comment