eesti on ikka kaunis! kui end mitte häirida lasta sääsetõrjevahendi lõhnast ja asjaolust, et juuni keskpaigas saab südamerahus kampsunit ja nahktagi kanda, on suvi just kui täies hoos. seda tunnet tasub endale ligi lasta ja kas või korraks linnast ära käia. tegin seda kõigi kõhkluste kiuste (või nimelt nende pärast) ja seljatasin jonnakusega oma tahtmise voodi alla peitu pugeda. vaprusevärinad tasusid ära, sest murul kohvi ja lõkke ääres veini rüübates inspireerivaid inimesi vaadata ja kuulata mõjus hingele nagu botoxi-süst. ehk siis võsul, mis on paljude meelest kaunim koht maarjmaal, toimus taaskord teatrirahva simman.
nüüd tõmban pesas veel hetke hinge ja veeretan peas sinna idanema pandud tulevikuplaane. võib-olla tuleb usaldada seda, et seni on "mitte kunagi..." algusega mõtted osutunud parimateks otsusteks, ja taaskord need raudsed põhimõtted ümber hinnata. kohane või sure, eksole? ja see ei pruugigi ülemäära fataalne lähenemine olla, sest elusolemine tähendab ju ennekõike arengut. natukene läppunud lõhn on viimasel ajal tõtt-öelda kõigel küljes. mere soolane lõhn tuletas meelde, mis tunne see tegelikult olla võiks - milleks leppida siis vähemaga?
head!
No comments:
Post a Comment