prantsuse keele tunnist on meeles vanasõna il faut manger pour vivre, et non pas vivre pour manger. aga et viimasel ajal on toit - turuaprikoosidest kanamaksajäätiseni - nii teemas, hakkan tasapisi muretsema pattulangemise pärast. aga eks me kõik ole tujude ja isude orjad ja vähemalt on elevust põrgus põledes hea meenutada.
mõni aeg tagasi küsis mu käest üks naisterahvas, mida minu jaoks toit tähendab. ütlesin, et ennekõike rõõmu koosolemisest. hea ja päris söök teeb ihu ja meele rõõmsaks ja söömine on kindlasti sotsiaalne tegevus. "hea toit" on muidugi ka äärmiselt suhteline mõiste, mis minu kõnepruugis ei tähenda tingimata paanilist ökondust või kalorivaesust (kuid kindlasti ka ei välista). arvan pigem, et konks on emotsioonis: hästi mõjub söök, mida tehakse ja süüakse naudinguga, olgu selleks siis toorsalat või pavlova. see on muidugi individuaalne, mis toidu kellegi jaoks nauditavaks teeb, aga kui manustada küll tervislikeks tituleeritud toiduaineid ilma neid nautimata, on resultaat pigem ikka negatiivne. mõtte jõud on ju üüratu ja mõjutab keha seisundit kõige otsesemalt. (ja siin ei räägi ma mõistagi päris sellest, et pulgakomm teeb hambad tugevaks, kui sellesse piisavalt uskuma hakata)
nii väga kui ma oma iseolemist ka ei hindaks, tunnen teravalt puudust igapäevasest vajadusest/võimalusest kellelegi süüa valmistada. lisaks leian end poes tihti üsna nadist olukorrast, sest paljusid toiduaineid pole ühe jao kaupa võimalik soetadagi. aga õnneks on näljaseid ja muidu armsaid vaid telefonikõne kaugusel küll, niiet kambakesi kokkamist (mis minu tillukeses köögikeses on juba iseeneses paras väljakutse) ja einestamist saab aeg-ajalt ikka. mu jaoks on see maitse ja ilu kõrval sama oluline rõõmuallikas. jee!
No comments:
Post a Comment