leidsin poolkogemata sõnastuse paljule, millesse usun, kuid mida ise formuleerida ei tihanud: Maurice Maeterlincki "Tarkus ja saatus". (allakriipsutused on omalooming)
Neile, kes vaatavad kõrgusest ja imetlevad juba ette seda jõudu, mis lõhub nende töö, tundub loomulikuna teha kõike, mida nad suudavad, et parandada seda, mida pole keelatud nimetada maiseks mõistuseks, õigluseks, iluks, planeedi vaistuks. Nad teavad, et parandada tähendab siin õieti vaid avastada, mõista, austada. Neil on ennekõike usaldust "kõiksuse ideesse". Nad on veendunud, et iga pingutus parema poole lähendab neid elu saladuslikule ühtele, kuid samal ajal õpivad nad isegi oma suuremeelseimate püüete nurjumisest ja selle suure maailma vastupanust ammutama uut toitu oma imetlusele, oma innule, oma lootusele.
Sageli tundub sündiv meile ekslikuna; kuid mida muud kasulikumat on teinud seni kogu inimese mõistus, kui leida kõrgemat õigustust looduse eksimusile? Kõik, mis meid alal hoiab, kõik, mis meid toetab niihästi kehalises kui hingelises elus, tuleb vaid selle tundmatu jõu aeglasest ja järkjärgulisest õigustusest, mis alul paistis meile halastamatuna.
On hea uskuda, et jätkub pisut suuremast mõttepingutusest, julgusest, pisut suuremast armastusest, uudishimust ja eluinnust, et avada meile rõõmu ja tõe väravaid. /---/ Kui kõik need, kes võivad pidada end õnnelikeks, avaldaksid üsna lihtsalt oma rahulolu põhjused, siis oleks ilmne, et vahe kurbuse ja rõõmu vahel pole kunagi muud kui vahe pisut naeratlevama, pisut valgustatuma leplikkuse ja vaenulise ning sünge orjastamise vahel, kitsa ja kangekaelse elukäsitluse ja harmoonilise ja avara elukäsitluse vahel.
Õnnelikem inimene on see, kes tunneb kõige paremini oma õnne; ja kõige paremini tunnetab teda see, kes teab sügavaimalt, et õnne eraldab kurbusest vaid kõrge, väsimatu, inimlik ja vapper idee.
suve juurde kuulub ikka head lugemist, sest aega ja valgust (mis on minusuguse silmafriigi jaoks tõesti äärmiselt tähtis kriteerium) leiab ju lihtsasti. seekord on mind tabanud lausa midagi palavikusarnast, sest olen viimastel nädalatel lugenud nii, nagu sõltuks sest mu hingeõnnistus. ja mis seal salata - pannud raamatute alla hakkama suurema varanduse kui tegelikult mõistlik. ja nimekiri soetamist ootavatest raamatutest (1 2 3 4 5 6 7) ei taha mööndustest kuuldagi.. oeh! (:
üks lemmikumaid leide juhtus olema "Vene veri", mis lahkab autori või minategelase isikut ja maailma läbi oma emade mälestuse, põimides praegust ja juba ammu olnut, kodumaist ja võõrast. identiteediotsingud päritolu ja päranduste rägastikus on läbivalt tundelised, igatsevad ja kahtlevad - mõningane registrivahetus olnuks küll tervitatav, kuid samal ajal tundsin ära endalegi omase aukartuse mineviku ees ja igatsuse kuulumise ja kindla minapildi järgi. see eneseavastamine sai ka väga tšehhovlik, argine ja romantiline korraga, ja väga stiilipuhtalt venelik. ja linnakirjeldusi, milles segunes peterburi füüsiline olme, ajalugu ja meeleline külg, ahmisin kõikse suurema naudinguga.
mõnusad leiud on olnud veel: Krulli viimane mütopoeetiline essee (et osata mõelda suuremas plaanis), ajatuid mõtteid koondanud OPiraamat (et leida mõttekaaslasi me omade seast), eesti teatri ja ühiskonna puutepunkt raamatukaante vahel (et teada, mis ja kuidas varem oli), endise kooliõe luulekogu (et eluproosa lüürika kaudu ilusaks saaks) ja austusavaldus ühele nimekamale maalikunstinimele meil ja mujalgi (et uhkusega ikka ja jälle vaadata).
eks jutumuskel saab natukeseks nüüd puhkust, sest august tõotab mitmel muul rindel olla totaalen madhouse. aga kui kõik läheb hästi, tuleb edaspidiseks taastada keskkooli jooksul omandatud oskus igas asendis raamatuid neelata. teisiti lihtsalt ei saa, sest jõuda tuleb ja sealjuures veel hästi! can't wait! ^^
suve juurde kuulub ikka head lugemist, sest aega ja valgust (mis on minusuguse silmafriigi jaoks tõesti äärmiselt tähtis kriteerium) leiab ju lihtsasti. seekord on mind tabanud lausa midagi palavikusarnast, sest olen viimastel nädalatel lugenud nii, nagu sõltuks sest mu hingeõnnistus. ja mis seal salata - pannud raamatute alla hakkama suurema varanduse kui tegelikult mõistlik. ja nimekiri soetamist ootavatest raamatutest (1 2 3 4 5 6 7) ei taha mööndustest kuuldagi.. oeh! (:
üks lemmikumaid leide juhtus olema "Vene veri", mis lahkab autori või minategelase isikut ja maailma läbi oma emade mälestuse, põimides praegust ja juba ammu olnut, kodumaist ja võõrast. identiteediotsingud päritolu ja päranduste rägastikus on läbivalt tundelised, igatsevad ja kahtlevad - mõningane registrivahetus olnuks küll tervitatav, kuid samal ajal tundsin ära endalegi omase aukartuse mineviku ees ja igatsuse kuulumise ja kindla minapildi järgi. see eneseavastamine sai ka väga tšehhovlik, argine ja romantiline korraga, ja väga stiilipuhtalt venelik. ja linnakirjeldusi, milles segunes peterburi füüsiline olme, ajalugu ja meeleline külg, ahmisin kõikse suurema naudinguga.
mõnusad leiud on olnud veel: Krulli viimane mütopoeetiline essee (et osata mõelda suuremas plaanis), ajatuid mõtteid koondanud OPiraamat (et leida mõttekaaslasi me omade seast), eesti teatri ja ühiskonna puutepunkt raamatukaante vahel (et teada, mis ja kuidas varem oli), endise kooliõe luulekogu (et eluproosa lüürika kaudu ilusaks saaks) ja austusavaldus ühele nimekamale maalikunstinimele meil ja mujalgi (et uhkusega ikka ja jälle vaadata).
eks jutumuskel saab natukeseks nüüd puhkust, sest august tõotab mitmel muul rindel olla totaalen madhouse. aga kui kõik läheb hästi, tuleb edaspidiseks taastada keskkooli jooksul omandatud oskus igas asendis raamatuid neelata. teisiti lihtsalt ei saa, sest jõuda tuleb ja sealjuures veel hästi! can't wait! ^^
No comments:
Post a Comment