vaiksed päevad on olnud. sellised, kus teed ja käid, aga ei ütle ega näe õieti midagi, mõtiskled ja unustad end tihti ära. tähelepanu ja süvenemist nõudvad küsimused võtavad kukla taha tumma järjekorda: tuleb otsustada, organiseerida ja läbi rääkida, veidi muretseda ja tõtt-öelda pisut ka kahetseda, rohkem siiski rõõmustada, elevust tunda ja isegi kogemata unistada. kui end sellelt taban, näpistan reit - nii igaks juhuks. kints on siniseplekiline.
ja tallinn hoiab mind oma tolmuses kaisus nagu armukest ega lase minna. aknalaual kasvanud piparmünt, millest sai kõige suvisemat teed, kuivas mu äraoleku ajal pruuniks kõrrehunnikuks. imelik, kuidas sel aastal ei saagi sellist suve nagu tavaliselt. mõne vaba päevaga üritan küll jooksuga ära puhata, meelt ja ihu tuulutada ja korrakski mitte märgata, mis kell on. tahaksin, et õnnestuks.
1 2 3
No comments:
Post a Comment