soovidega tuleb äärmise aukartusega ümber käia. olen alati aimanud, et ilm me ümber kuuleb ja kuuletub kogu aeg; jaksa vaid pisut kannatada ja mis peamine - märgata. mõni sõnum võib ju isegi rõõmupisara silma tuua, aga tõstatab kohe ka miljon uut küsimärki. elult aina nõuda ja nõuda on üks asi, teine asi on osata ja julgeda rakendada seda, mis lõpuks ka osaks saab. olen end viimasel ajal tabanud mõttelt, mis siis veel saama peaks, kui kõik lähebki nii, nagu tahan. kas olen päriselt oma plaanide suurune?
ja sealjuures olen ikkagi nii kindel selles, et kõik läheb lõpuks nii, nagu peab. olgu öeldud, et selle mõtteviisi mugavus on petlik. ja seni tulebki käia merd nuusutamas, selle suve viimastest rabarberitest midagi küpsetada, vähe magada ja palju köhida, päevas mitu raamatut läbi lugeda ja liiga palju raamatuid osta, kõige vihasema paduka ajal rattaga sõitma minna, telefoni mitte vastu võtta, öelda rumalusi ja mitte liiga palju mõelda või peljata. ma arvan.
No comments:
Post a Comment