avastasin, et kehvast suveilmast pole sooja ega külma, kui on sellised ilusad, napakad, soojad ja vaprad kaasvõitlejad nagu mul, kellega vihmaseid pärastlõunaid kohvikus mööda aeleda, tööl hälvitseda või öid vahele jätta. kui vähegi panustada, viitsida ja end avada julgeda, muutuvad unevõlg, algav uus (töö!)päev või ükskõik millised muud tegurid tühisteks argumentideks. põsesarnad valutavad naermisest, emotsioonipatareid on pilgeni laetud ja hing söönud. see tunne - heldimus inimesist - ongi s e e .
ühest töökohast, mis ootamatult kiiresti ootamatult omaks jõudis saada, on nüüd mõneks ajaks suvepuhkus. sellest pausist mu graafikusse tühimikku siiski ei jää, sest teine ja kolmas ja poolik neljaski töö-toimetus-ettevõtmine ootavad oma järge. on kummastav, kuidas elu end sedasi sätib, et kõik oluline mahub täpselt ära. nagu tetris!
No comments:
Post a Comment