suvelõpu küpsuses on hakanud laekuma elumärke teadvuse neilt äärealadelt, kus uskusin igavese talveune kestvat. võin märkmiku kohustustest küll kapsaks kirjutada, aga kokkuvõttes on see vaid pinnavirvendus.
sest ikka hulbin soolases vees nagu suplusel mahatulnud plaaster. põhja ei vaju, kaldale ei uhu. isegi langevaid tähti vaadates jääb suu soovidest tummaks.
No comments:
Post a Comment