ja järsku kihab jälle kõik - maailm on nagu veel kiirustades hästi elus. karge õueõhuga tuleb kõhuõõnde mingi elevus või rõõm sellest, mis kõik ees ootamas on! seesama tunne, mida eelmist sügist meenutades nii väga taga igatsesin. mis sellel hetkel tegelikult ees ootamas oli, on muidugi juba teine ja sugugi mitte nii rõõmus jutt. ei pruugi seegikord olla, aga täna ei tähenda see ju veel midagi. enne seda kõike on vaja kolada imelikes kohtades, otsida robustses ilusat, süüa senimaitsmata sööke, vaadata tantsuetendusi, kus tantsust lõhnagi pole, istuda kinosaalis ja kõndida vihma käes, töötada ööni või lugeda sedasi, et aju hakkab kärssama. ja kõige tähtsam on olla kõige selle juures kasvõi mõne sentimeetri jagu maast lahti, sest vaikiv imetlus ümbritseva suhtes töötab õhupallina.
No comments:
Post a Comment