päevad algavad vänges kohviaurus ja ööd on täis ärkamisi, põledes nagu palavikus. ja olgugi et tegemisis lendab päev käest kiiremini kui tahaks, ei anna alatine ripakilolek asu. kus kurat see pusletükk on, mis minu komplektist välja jäi?
nii siis teed omale igaks lõunaks nii terava roa, et ei saa aru, kas sööd nuttes või nutad süües, ja rabeled 15tunniseid tööpäevi teha, pärast mida käib ka uinumine ülejõu. ootad kannatlikult ja tead, et ühel päeval, sellel ühel päeval on kõik jälle normaalne; ootad ega heitu, kui ei teine ega kolmaski too veel leevendust. ootad, kuni ei mäleta, mida - aasta, kaks või kaksteist. elu lükkub päeva kaupa homsesse, sinna tõotatud maale, mille nimi on "ükskord" ja kus ootab ees oma koht. see eristab teistest nagu autisti, kes jääb alati natuke eemalseisvaks, vaikivaks ja - nagu nii mõnigi kord etteheite varjus nenditakse - reserveerituks; kes ei saa mitte kuskil ega kellegi jaoks olema päriselt oma.
sitt ventikas
No comments:
Post a Comment