et seda virtuaalset taskurätti ikka au ja uhkusega "koleeriku pihtimusteks" või "labiilseiks pendeldusteks" saaks nimetada, tasuks jätkata millegi drastiliselt erinevaga emotsiooniskaala teisest äärmusest (kuni eneseirooniaks jõudu leidub, on kõik tegelikult hästi). lihtsalt rõõmu jagamiseks: SIIN kolades olen end täiesti oimetuks naernud. argised-pidulikud perepildid on absurdihuumori osas ammendamatu ja samas nii tuttav žanr - meil kõigil on midagi taolist kuskil albumis. okei, mitte võib-olla päris sellist..
enda albumites kolades nii äärmuslikke näiteid küll ette ei jäänud, aga 90ndate alguse pildid mõjuvad selletagi kuidagi koomiliselt (halb kvaliteet käib asja juurde). tollane maailm tundub praegu kuidagi kadestamisväärselt pohhuistlik ja loomulik, inimesed imelikud ja seda rõõmsamad.
kuidas saada nägu pildile
puhastverd indie-mees
(pöörakem tähelepanu kombinatsioonile sokk+sandaal)
(pöörakem tähelepanu kombinatsioonile sokk+sandaal)
jäin magama ainult pooleldi voodist välja rippudes
alati omas elemendis
valik ausaid ilmed (20 aastat hiljem)
No comments:
Post a Comment