kõik senine on ära küpsenud, puu otsast kukkunud ja salaja mädanema hakanud. ju on aeg alustada uut. eks ennegi on põlved värisenud, aga siiski edasi astutud. eks ennegi on pooleks mindud, aga edasi elatud. ja kui sees saab miski väikseks soolaseks känkraks tõmbudes nii kuradi palju haiget teha, on see ennekõike märk elusast. et ollakse elus ja julgetakse veel tunda. seda äratundmist ei vahetaks ühegi mugavuse vastu.
panen purk-purgi haaval riiulile parimat sellest, mis olnud. iseendasse kogun ja talletan ka ning sinna hoidistatu ei kuulu jagamisele. tasapisi, natukese haaval - küll hakkan jälle oskama kõike seda, mida sundisin end unustama. ja kui ka kogu mu soe jookseb liivana sõrmede vahelt ilma laiali, saan ma ise sellest parem.
No comments:
Post a Comment