viimased ajad on möödunud vaikivas palves ja südames üht soovi hällitades: saada mõneks ajaks ära minna. õigemat aega kui nüüd ei ole olemas ja nii ma kõnningi, pöidlad pihus ja pea kuklas, kui mõni lennuk jälle üle pea vuhiseb. please-please-please-please, pretty please with cherry on top?
seni aga loobin vägisi tuppa tungivaid tuvisid kirjaklambrite ja soolaga ja panen purki kõike, mida annab. ma jumaldan neid ikka veel nii kuumi päevi, aga juba mustast velvetist öid. ja kõiki neid hetki, kui tead, et elu on sulle välja valinud kõik kõige paremad inimesed, kes hoiavad sind ka siis, kui endal pole ei taskus ega hinges mitte midagi.
No comments:
Post a Comment