aastavahetuse tähe all sai möödunud kurbused ja rõõmud nostalgiaks heietada ja tuletada endale meelde, et see, mis algab edasi, saab olema ainult parem.
jagasin laiali või andsin sel aastal palju ära: asju, riideid, verd, juukseid, raha, aega, eneseusku, elujõudu. mõnd neist igatsesin taga, kuid tihemini ahmisin tekkinud hingamisruumi sisse sellise näljaga, mida varasemast ei mäletagi. möödunud aasta üheks peamiseks alateadlikuks tungiks võikski olla võimalikult paljust vabanemise või isegi enda kaotamise iha. juba päris väikse tirtsuna soovisin, et suudaksin muuta end nähtamatuks. tänaseks on see muutunud sooviks omada võimalikult vähe nodi ja teha oma igapäevaseid valikuid sedasi, et kahjustaksin või isegi mõjutaksin sellega võimalikult vähe end ümbritsevat ja teisi. et minu eksistents ei lõhuks. võib-olla on see teatav vastutusest kõrvalehiilimise ilming, mine tea.
ja see ongi ainus viis, kuidas praegu suudan olla. ootuspäraselt hakkab välist butafooriat vähendades teravamini välja paistma aga ka see, mis sa ise oled. ja see on tegelikult alles see koht, mis nõuab julgust. on päris võigas seista silmitsi enda arguse, jäikuse ja kategoorilisusega. näha end kõrvalt olukordades, mis ei allu mõistuse kontrollile, ükskõik, kuidas ka ei püüa, on kah vastik. ja veel vastikum on tunnistada, kui endast välja sellised olukorrad ajavad.
lasta oma hirmudelt terrorimask maha võtta ja käsitleda neid pelga kliinilise diagnoosina ei ole samuti kerge. mõistmine, et peaaegu kõikide kannatuste taga on õpitud enesehaletsus, nõuab ebainimlikku pingutust. tegutseda esimest korda elus traditsioonide vastu ja oma südame järgi on õudne - eriti, kui see paneb kõige lähedasemad sinus pettuma. seista oma veendumuste eest tähendab leppida konfliktidega ja ka siltidega, mis sulle külge kleepuma hakkavad.
hetki, mil sellest kõigest läbi näen, ei ole väga palju. aga aeg-ajalt läheb suurem pilt siiski puslena kokku ja taevast hakkab sadama kullapuru. ja olgugi, et sulgumine koduseinte vahele teeauru pilvedesse on just selline olemast-lakkamise-viis, mille järgi hing igatsema kipub, olen end hea või halvaga ikkagi maailma kätte meelitanud. veetsin enda kohta rekordiliselt palju aega eestist ära: londonis, riias, berliinis, norra mägedes ja oslos ja belgia linnades. vahetult enne jõulu sattusin vilniusessegi. sellega võib tegelikult äragi harjuda.
ja see ongi ainus viis, kuidas praegu suudan olla. ootuspäraselt hakkab välist butafooriat vähendades teravamini välja paistma aga ka see, mis sa ise oled. ja see on tegelikult alles see koht, mis nõuab julgust. on päris võigas seista silmitsi enda arguse, jäikuse ja kategoorilisusega. näha end kõrvalt olukordades, mis ei allu mõistuse kontrollile, ükskõik, kuidas ka ei püüa, on kah vastik. ja veel vastikum on tunnistada, kui endast välja sellised olukorrad ajavad.
lasta oma hirmudelt terrorimask maha võtta ja käsitleda neid pelga kliinilise diagnoosina ei ole samuti kerge. mõistmine, et peaaegu kõikide kannatuste taga on õpitud enesehaletsus, nõuab ebainimlikku pingutust. tegutseda esimest korda elus traditsioonide vastu ja oma südame järgi on õudne - eriti, kui see paneb kõige lähedasemad sinus pettuma. seista oma veendumuste eest tähendab leppida konfliktidega ja ka siltidega, mis sulle külge kleepuma hakkavad.
hetki, mil sellest kõigest läbi näen, ei ole väga palju. aga aeg-ajalt läheb suurem pilt siiski puslena kokku ja taevast hakkab sadama kullapuru. ja olgugi, et sulgumine koduseinte vahele teeauru pilvedesse on just selline olemast-lakkamise-viis, mille järgi hing igatsema kipub, olen end hea või halvaga ikkagi maailma kätte meelitanud. veetsin enda kohta rekordiliselt palju aega eestist ära: londonis, riias, berliinis, norra mägedes ja oslos ja belgia linnades. vahetult enne jõulu sattusin vilniusessegi. sellega võib tegelikult äragi harjuda.
1 (ilmselgelt)
No comments:
Post a Comment