what real courage is

kui vahepeal õnnestus enda jaoks sõnastada juba päris töökindlad strateegiad, millega pessimismus millekski jätkusuutlikumaks mõelda, siis viimane nädal on need vägagi proovile pannud. miks on nii, et kui huulilt lipsab lootusrikas lause "mulle tundub, et kõik hakkab lõpuks paika loksuma", lendab kõik heleda laksuga vastu taevast?

muidugi ei lenda kunagi kõik, kuid tunne on tihti selline, et maailm on otsas. tead ju küll neid ütlusi, et edu pole mitte pidev õnnestumine, vaid aina uuesti üritamine. kõlab ägedalt küll, aga tegelikkuses nõuab see ikka ebainimlikku pingutust. vähemalt minult, kes ma tahaks iga vea peale kõik ühendused end ümbritseva reaalsusega läbi lõigata ja metsa kuuse alla kolida.

ilmselt pole sujuvam toimetulek taoliste emotsioonidega sugugi võimatu. miks ei võiks olla põhihariduse programmis, näiteks inimeseõpetuse raames, emotsionaalse toimetuleku õpetust? näib, et nii mina kui päris paljud mu tutvusringkonnast on juba koduse kasvatusega kaasa saanud võimetuse enda emotsioonide põhjustest aru saada ja veel vähem nendega midagi konstruktiivset peale hakata.

olen seni oma lähedasi, nii pisemaid kui pikemaid, sellistel hetkedel väga teadlikult toetada üritanud. kindlasti mitte täiuslikult, kindlasti mitte maailma kõige osavamalt. nii lihtne on tulema ah-mida-sa-halad-hoiak teise irratsionaalsena näiva nõrkuse suhtes. mida tasub aga mäletada ja võimalusel enda kasuks ära kasutada, on asjaolu, et emotsioonid ja mõtted loovadki nende omaniku reaalsust. ja kui inimese reaalsus on mingil hetkel must auk, siis ei aita, kui öelda "lõpeta ära, mõtle nüüd loogiliselt!" jah, loogiliselt võttes eksivad kõik, aga kui tööriistad negatiivsete tunnetega toimetulemiseks puuduvad, on loogika üksi võimetu.

ma ei tea, millised need tööriistad võiksid olla. tihti olen saanud jõudu sellest, kui kibeduse kiuste suudan endas elustada rõõmu nende üle, kellega võrreldes usun endal kehvemini minevat. sest hinnangud tulevad alati ju võrdluse pinnalt, eks. ja eks heatahtliku andestusega mõelda neist, keda usud endale haiget teinud olevat, nõuab samuti ebainimlikku pingutust. aga kui see lõpuks õnnestub, paistab maailm kuidagi nii normaalse kohana, et!

hea söök aitab ka. alati.

you ma heart, you ma dog

mai hakka üldse keerutama: nüüd tuleb koerapositus. sellest karvasest tüdrukust on mu ellu tulnud nii palju helgust ja soojust, et ma ei suuda aru saada, miks ma koeravõtuga nii kaua üldse ootasin. nagu selgub, pole ka 24 ruutmeetrine minikodu ja 13tunnised tööpäevad tegelikult ületamatud takistused. ja nüüd ongi nii, et tänaseks on meil darjaga seljataga esimesed poolteist kuud.

mis puudutab ruumiküsimust... öeldakse ju, et jagatud rõõm on kohe poole suurem, eks. sama näib kummalisel kombel kehtivat ka kodu kohta. et üks õdus pesa sisse seada, pidin küll mööblit veidi ümber tõstma, aga muus osas kolis koer tuppa peaaegu märkamatult. muidugi, asi, mida märkan kogu aeg ja millega leppimiseks kulus omajagu enesedistsipliini, on koerakarvad. vahepeal tundub, et need on lihtsalt igal pool: pesusahtlist külmkapini. tegelikult lugu muidugi nii hull ei ole, sest korteri puhtus on õnneks otseses seoses sellega, kui palju viitsida koristada. ja selle viitsimisega mul tavaliselt probleemi pole.

päevadega, mil hommikust ööni kodust ära olen, tuleme üle ootuste hästi toime. darja käitumine ja distsipliin annavad põhjust uskuda, et ka oma eelmises kodus oli ta ennekõike toakoer, nii et tubased tegevused ja õues lahendamisele kuuluvad mured on ideaalselt selged. jalatsite või muu suupärase närimise vastu pole ta toas vähimatki huvi üles näidanud. küll aga meeldib talle mu voodis magada, kui mind kodus ei ole. see mulle eriti ei meeldi, aga selle keelamine on keeruline, kuna ma ei taba teda kunagi otse teolt - leian vaid karvu patjadelt. ja tagantjärgi karistamine teadupärast ei oma mingit efekti.

muudel päevadel käime vähemalt kolm korda õues, kas majataguses hoovis luusimas või huudis jalutamas. ja nagu mu suureks rõõmuks selgus, annab temaga ka väga edukalt jooksmas käia. jipikajee! võimalust mööda üritan teda kaasata ka pikematesse käikudesse: tänaseks oleme liigelnud rongi, auto, liinibussi ja trammiga. praeguse seisuga on need veel pigem stressirohked ettevõtmised, nii talle kui mulle. kõikse suurem maailmalõpp saabub autosõidu ajal. kahtlustan, et autosõit võib tema jaoks seostuda ka üksijäämise hirmuga, sest tallinna koerte varjuapaika, kuhu ta endine omanik ta mingil arusaamatul põhjusel viis, muudmoodi väga ligi ei pääse.

muidugi on koera loomuses ka mõned harjumused, mis ei ole alati tervitatavad: peamine mure papist seintega ja ühishooviga kortermajas on mõistagi haukumine. darja ei haugu palju, kuid on situatsioone, kus ta teisiti veel ei oska. igatahes võtan ebavajaliku haukumise väljaharjutamist väga tõsiselt ja õnneks on naabrid mõistvad olnud. aga iga päevaga muutub ta usaldavamaks, silmnähtavalt vabamaks, rõõmsameelsemaks ja mängulisemaks.

ja kui ta hommikul oma niiske nina mulle krae vahele pistab ja nii hoogsalt saba liputab, et peaaegu ümber kukub, pole võimalik tõsiseks jääda. ja kui ta veel näeb, et ma tõesti olen elus ja liigutan, järgnevad sellele eufoorilised 360kraadised hüpped ümber oma sabaotsa. katsu sa siis sellise tingimusteta positiivsuse peale kahetseda, et toas on vähe ruumi.

thu tho os lo

kui akna taga sajab juba mitmendat päeva maailma kõige ilusamat lund, tuleb kummaline isu sügisese oslo järgi. ütleb ju vanasõnagi: kus thursday, seal throwback.

how to /dis/appear

aastavahetuse tähe all sai möödunud kurbused ja rõõmud nostalgiaks heietada ja tuletada endale meelde, et see, mis algab edasi, saab olema ainult parem.

jagasin laiali või andsin sel aastal palju ära: asju, riideid, verd, juukseid, raha, aega, eneseusku, elujõudu. mõnd neist igatsesin taga, kuid tihemini ahmisin tekkinud hingamisruumi sisse sellise näljaga, mida varasemast ei mäletagi. möödunud aasta üheks peamiseks alateadlikuks tungiks võikski olla võimalikult paljust vabanemise või isegi enda kaotamise iha. juba päris väikse tirtsuna soovisin, et suudaksin muuta end nähtamatuks. tänaseks on see muutunud sooviks omada võimalikult vähe nodi ja teha oma igapäevaseid valikuid sedasi, et kahjustaksin või isegi mõjutaksin sellega võimalikult vähe end ümbritsevat ja teisi. et minu eksistents ei lõhuks. võib-olla on see teatav vastutusest kõrvalehiilimise ilming, mine tea.

ja see ongi ainus viis, kuidas praegu suudan olla. ootuspäraselt hakkab välist butafooriat vähendades teravamini välja paistma aga ka see, mis sa ise oled. ja see on tegelikult alles see koht, mis nõuab julgust. on päris võigas seista silmitsi enda arguse, jäikuse ja kategoorilisusega. näha end kõrvalt olukordades, mis ei allu mõistuse kontrollile, ükskõik, kuidas ka ei püüa, on kah vastik. ja veel vastikum on tunnistada, kui endast välja sellised olukorrad ajavad.

lasta oma hirmudelt terrorimask maha võtta ja käsitleda neid pelga kliinilise diagnoosina ei ole samuti kerge. mõistmine, et peaaegu kõikide kannatuste taga on õpitud enesehaletsus, nõuab ebainimlikku pingutust. tegutseda esimest korda elus traditsioonide vastu ja oma südame järgi on õudne - eriti, kui see paneb kõige lähedasemad sinus pettuma. seista oma veendumuste eest tähendab leppida konfliktidega ja ka siltidega, mis sulle külge kleepuma hakkavad.

hetki, mil sellest kõigest läbi näen, ei ole väga palju. aga aeg-ajalt läheb suurem pilt siiski puslena kokku ja taevast hakkab sadama kullapuru. ja olgugi, et sulgumine koduseinte vahele teeauru pilvedesse on just selline olemast-lakkamise-viis, mille järgi hing igatsema kipub, olen end hea või halvaga ikkagi maailma kätte meelitanud. veetsin enda kohta rekordiliselt palju aega eestist ära: londonis, riias, berliinis, norra mägedes ja oslos ja belgia linnades. vahetult enne jõulu sattusin vilniusessegi. sellega võib tegelikult äragi harjuda.

 

1 (ilmselgelt)

once upon a time in belgium

ühel päeval ärkasin üles ja mõtlesin, et okei!, mulle aitab sellest, et ma aina luban külla minna, kui keegi sõpradest kuskil väljamaal resideeruma juhtub, aga mitte kunagi ei jõua selleni. et okei!!, mulle aitab, et ma kunagi ei tee asju, mida ma olen tahtnud. et okei!!!, mul on üldsegi endast nii villand, et viskan koti õlale ja tõmban täpiks KOHE

ja siis juhtus brüssel, liège ja gent.

kui tagasi tulin, võtsin koera. elu on n i i palju parem.