mu jaoks paigutub hea muusika erinevatesse mõttelistesse lahtritesse või sahtlitesse, ja ühe peal neist on kindlasti silt "jooksumuusika". sellise muusika kriteerium on see, et juba esimene takt tekitab tahtmise tossud jalga tõmmata ja lennata. sest hea muusika kõrvus ja runner's high kokku võrdub alati peaaegu õhkutõusmise tundega. täna aknast välja vaadates sain aru, et järgmine investeering on külma ilma trenniriided, sest järjekorras on juba päris palju muusikat.
kui rääkisin oma paastuga seotud plaanidest ja mõtetest ühele neiule, näis ta väga segaduses olevat ja küsis aina täiendavaid küsimusi, kuni lõpuks pahvatas välja: "oota, niiet sa ei tee seda selleks, et kõhnemaks muutuda?" siis imestasin omakorda mina, sest see polnud tõepoolest peast läbigi käinud. sama on vist trenniga: kui kurtsin sõbrale, et ilmale vastavaid trenniriideid pole, ei näinud ta probleemi: tehku ma toas mingeid lihasharjutusi. siis tundsin taas mingit arusaamade lahknevust, sest trenn pole mu jaoks kaugeltki lihtsalt lihaste arendamine, vaid pigem midagi oma (ja kõige ümbritseva) kulgemise tunnetamise ja mediteerimise sarnast. jooksma minnes avaneb üsna harv võimalus olla oma mõtete ja kehaga omavahel, võtta aega nende kuulatamiseks ja teha sedasi väike puhkus oma argipäevast. jooks kui puhkus kõlab paradoksina, kuid pole seda tegelikult üldse.
ning jah, kindlasti saavad lihased selle käigus tugevamad ja paastu käigus kõht ehk lamedam, aga see on ainult pea selginemise, rõõmu ja tervenemise kõrvalprodukt. võib-olla positiivne, aga kõrvaline - mu kodus pole ei kaalu ega mõõdulinti. on ainult peegel, kust näen kõrvuni suud. (:
No comments:
Post a Comment